samedi 8 septembre 2012

Lapsest sirgus...õpilane!

Kunagi küsisin endalt M. Dietrichi vastavat lauluviisi ümisedes tihti, et kuhu ometi mu beebi jäi. Nüüd on natuke sama tunne - täiesti ootamatult on meile sisse kolinud ranits, üüratu summa eest koolitarbeid ja koduste koolitükkide pärast muretsev ÕPILANE. Kuhu kadus väikelaps? Jah, c`est la rentrée, ja ei mingit step-by-step üleminekuaega. Teisel koolipäeval unustasime maha käärid ja minitahvli, mina muretsesin kogu päeva:). Õnneks pähe õppida antud luuletus oli selge. Kolmanda päeva hommikul ütles J, et õpetaja oli mulle märkuse teinud, et harilik on vähe teritatud...:) Koju õppida antakse iga päev, nii et J  isegi reede õhtul maga minnes muretses, et järgmiseks päevaks on ju õppimata... Emmega õppimist üritan minimeerida, pean vähemalt alguses natuke toetavalt kõrval istuma.
Uutest kohustustest hoolimata on tunne siiski ettevaatlikult hästi hea. Klassis on 20 prantsuse last, klassiõpetaja on väga sümpaatne, kuigi üsna range, koolil hea aura ja suured ruumid, ning mis peamine, lapsed väljuvad koolis rõõmsate nägudega. Muutunud on ka see, et kui eelkoolis oli igapäevane kontakt õpetajaga tavaline, siis kooli siseneb koolipäeval ainult õpilane! Kui õpilase vanem soovib klassiõpetajaga vestelda, tuleb selleks igapäevase suhtlemise vihiku kaudu (mis peab alati olema ranitsas) aeg kinni panna. Kõik mured ja rõõmud saab õpetajaga vahetada ka vihiku kaudu. Alguses tundus see mulle väga piirav, aga nüüd mõtlen, et  nii sobibki. Usaldan ja usun oma süsteemi sobivasse lapsesse. Klassiuudistamise võimalus tuleb peatselt lastevanemate koosolekul.
Tunnid algavad nagu ikka 8.40 (koolis peab olema punkt 8.30) ja lõppevad 16.30. Kui 16.30 lapsele vastu minek võimalik pole, saab lapse jätta pikapäevarühma. Seal võtavad nad koos, ilusa ilmaga õues, kodust kaasa pandud õhtuoodet (17.00ni) ning pärast seda meisterdavad või teevad koduseid töid tunnikese.
Kunagi seadsin siin blogis eesmärgi, et ehk saab J aastaga kolmese prantslase kombel rääkima. Ma usun, et tegelikult on läinud palju paremini. Ka pikkpikk Eesti suvi ei ole midagi ähmastanud. Kas ma esimesse klassi julgenuks umbkeelset last panna? Ei, ilmselt mitte. Tõenäoliselt poleks see ka nii lihtsalt võimalik, kuigi osades koolides (meie omas küll mitte) on ka kümblusklassid täiesti olemas (nagu ka Soomes nt).
Uskumatult naljakas on see, kui J prantsuse aktsendiga eesti keelt räägib. See tuleb tal ääretult autentselt välja.
Loodestavasti tuleb hästi hea ja  pingevaba kooliaasta kõigil!
Esimesel koolipäeval, 4. sept, alapealkirjaga "Kas Sina mäletad oma esimest ranitsat" (mina mäletan peensusteni :) ):
Ja veel viiesena meie armsa Eesti lasteaiaga üsna lõplikult hüvasti jätmas (möödunud aastal püüdsime Eestis käies veel natuke seotud olla, see oli J-le hästi oluline):