Esimene tunnistus

Paarinädalane koolivaheaeg on juba ammu läbi. Elu esimene semester saigi mööda ja J on teinud üsna eksponentsiaalseid samme keeles. Tunnistuse saavad viie-kuuesed kaks korda aastas. Esimese vahel oli minu üllatuseks ka 3 A4 lk pikkune tasemetöö, mis sisaldas ülesandeid semestri tegevuste kohta -  kirjatähtedega lühikeste sõnade kirjutamine, kirjatähtedes ette antud sõnade ümberkirjutamine trükitähtedega, piltide põhjal sõnade silpide loendamine; erinevate silpide asukohtade äratundmine erinevates sõnades (nt tulba esimesel pildil on vihmavari ja lapsed peavad kirutama kõigi tulbas olevate sõnade kohta, mitmendas silbis on neis esimese sõna esimene silp (ehk siis näiteks "pa")  jne); asjade loendamine; arvurea tühikute täitmine õigete numbritega; algelised mataülesanded (nt joonista midagi paar tükki vähem või rohkem kui... jne) ja esimesed geomeetriaalged (nt on antud mingi kujund ja ülesanne on mõelda välja kriipsude asukoht  kujundis nii, et tekiks kolmnurk ja ruut vmt...).  Uskumatu küll, aga Jennil ei ole mingit probleemi tuvastada võõras keeles sõnade silpide arvu (õpetaja ütleb, et tal tuleb see isegi paremini välja kui tavalastel - ma kahtlustan, et äkki on see kuidagi seotud musikaalsusega), samuti ei jää ta hätta sõnavaraga piltidel olevate asjade ja elusolendite määratlemisel :). Pigem õpetab mind, kuidas on nt prantsuse keeles näkk, saag, peet vmt.
Väljavõte tunnistusest:



Natuke kartsin, et mis meid tunnistusel ootab, sest hommikuti on minul hirmus kiire ja õpetajaga pikalt vestelda kunagi aega pole. Aga saime hoopis kiita. (Tähestiku hääldamine ja 70+ numbrid on lihtsalt niivõrd teisiti kui eesti keeles, et see vajab natuke vist aega.)
Mulle tundub, et J juhtus olema väga õiges vanuses üksi täiesti võõrasse keelekeskkonda viskumise jaoks - juba piisavalt suur, et raskustega hakkama saada ja enda eest seista, veel piisavalt väike - st koolimaterjal ei ole veel midagi nii keerulist, et keelebarjäär täielikult selle omandamast takistaks. Ma ei tea, kas nt järgmisel sügisel algavasse riiklikkusse elementaarkooli enam oleks julgenud (või ka üldse saanud) niimoodi minna või oleks valida ainult rahvusvaheliste seltskondadega koolide kümblusklasside vahel. Igal juhul praegu on hea tunne, et sai riskitud.
Muidugi ei ole ta keeles veel teistega võrdne (nt jaanuaris etendunud Punamütsikeses täitis rõõmsalt ema kõrvalosa rolli:-), aga hakkama saab, maha ei jää ja sõprussuhteid loob.
Järgmise tunnistuse saame 4. juulil, mil algab suvevaheaeg. Ja sügisest alustab ilmselt valdavalt sama klass lapsi uues koolimajas elementaarkoolipõlve. Suvevaheaeg on kaks kuud, kuid selle eest on kooliaasta jooksul vaheaegu rohkem ja tihedamalt kui Eestis.
On palju küsitud, mis see siis ikkagi on - kool või lasteaed. Vahet pole tegelikult, millise terminiga lajatada. Igal juhul saavad nad päris hea distsipliinikogemuse ja - nagu tasemetööst ja vihikuist näha -, siis pusivad usinalt ka üsna palju. Loomulikult on õpe ja mäng ühendatud. Nt - kas see on nüüd rohkem mäng või kohustus, kui ülesandeks on lahtilõigatud koomiksi jutuke õiges järjekorras paberile kleepida? Või joonistada pilt erinevast etteantud arvust asjadest, sh midagi peab millestki nii või naa palju rohkem või vähem olema... Samuti jääb palju aega ka logelemiseks, sportimiseks, laulmiseks, multikateks, linnas ringi ekskurseerimiseks jne. Nii et lapse- ja mängusõbralik kool, ma ütleks. Või eelkool tasuta ja kõigile, mitte ainult aktiivsematele ja jõukamatele, ja iga päev (v.a. kolmapäev). Väga-väga võimalik, et see kõik on ka Eesti lasteaedades nii, kuigi ma kahtlen, sest millegipärast toimub tormijooks erafinantseerimisel eelkoolidesse - ju siis lasteaed eelkooli rolli piisavalt ei täida (?).
Armas on see, et väikeste koolisüsteem ei ole suunatud terade sõkaldest eraldamisele, vaid pigem nõrgemate järeleaitamisele (et anda kõigile võimalikult võrne stardipositsoon hiljem, nii 6. klassis algavaks üsna karmiks jaotamiseks). Nt saavad kolmapäeviti, mil on koolivaba päev, riiklikku järeleaitamistundi meie klassist kokku u  7 last (ehk natke alla kolmandiku). Paar vaiksemat ja tagasihoidlikumat saavad teatritundi, paar käeliselt kehvemat kirjutamistundi, paar nõrgemat loogikut matat ja J ainukesena (koos mõne teise klassi lapsega) prantsuse keelt (kuigi ta väidab, et nad ainult mängiva seal):). Samuti on mõnus näha, et võimla on päris suur. Korra nädalas käivad nad küll tennises, aga teises võimlemistunnis harjutavad J jutu järgi lausa kaugushüpet, tõkkejooksu ja muud:).
Samuti on väga lahe, kuis kunstitundide tööd on kõik esteetilis-praktilis-sümbioosis - nt meisterdasid lapsed ise kotid, kuhu vaheajaks koju antud vihikud panna; laulude ja luuletuste vihiku iga teksti juurde on kleebitud temaatiline, kunstitunnis erinevates tehnikates tehtud illustratsioon; vihikute ümbrispaberid ei ole samuti trükitud poekad, vaid laste endi valmistatud ja kujundatud; tähtpäevadeks valmistatakse kaarte ja kostüüme jne.
Väga armsad mälestused, kõik, veimevakka panemiseks.