Varicella party

Esimene pilt Jennist Pariisis:

Ja teine:

Tuulerõugepeole sattusid kahjuks tõesti tahtmatult kõik need, kes 15. septembril otselennuga Pariisi lendasid...
Prantsusmaal olla pintseldatud ville varem punaseks ja nüüd kaetakse millegi läbipaistvaga. Eesti lapsed olid varem rohelised ja nüüd sinised. Huvitav, miks meie peame vaevlema tohutult määriva tindilaadse ollusega, kui saab ka läbipaistvamalt.
Jennil tuli ka palavik ja ega siin midagi praalida ei ole, et niimoodi reisisime. Aga nüüd on see möödas ja teisiti ei saanud.

Pêcheurs de lune

Tahtsin küll rääkida esimestest optimismi süstivatest koolimuljetest, kuid kuna täna jõudsid kohale pikisilmi oodatud söögilaud ja toolid, siis pean ma oma ülevoolavat rõõmu jagama. Seni oli meie väikse salongi ainsaks mööbliesemeks üksteise otsa laotud kohvritest torn, mida siis erinevatel otstarvetel kasutasime...

Järelnoppija nagu ma olen, sai otsustatud, et IKEA poleks ikka päris see, ning nädalavahetusel võtsime metroo maailma suurimale kirbuturule (Les Puces de Saint-Ouen, http://www.parisperfect.com/paris-flea-markets.php ). Tõeline pärl, kus leidub KÕIKE. Üüratult suur, nii et küllap jõudsime ülevaate saada vaid piskust, ja igasugune eeltöö oli ka tegemata. J sai kuningliku nuku vihmavarju, võrksukkade ja pika aluspesuga uhke ballikleidi all ja mina sain kiiksuga söögitoakomplekti:). Täiesti pretensioonitult tänavakaupmehelt võileivahinnaga. Nüüd on veel vaja toolidele padjad peale osta. Igatahes kunagi sobiks see hästi minu hetkel veel olematu Hiiumaa suvila terrassile:).
Kuna rõõm MÖÖBLIST on suur, siis on peast pühitud ka ebameeldivused. Kolmel õhtul järjest pidin tõdema, et lubadustest kinni ei peeta. Aina "kohe-kohe" jutt.  Ja meie olime spetsiaalselt iga päev tunde kodus mööbli saabumist oodanud, selle asemel, et õues õhtupäikest nautida. Täna palusin ühel rikkama sõnavaraga kolleegil telefonis kurja häält teha ja mitte jätta mainimata, et helistatakse saatkonnast, ning mööbel oli nagu võluväel kell kuus ukse taga:). Passimisel olid siiski ka omad plussid. Nimelt leidsin ma keldrist kaks rauast roostetavat riiulit, pesin need korralikult puhtaks ja ostsin  värvi ka juba valmis.
Järelnoppimine on siin üldse täiesti tavaline. Pühapäeviti tasub tänavatel ringi jalutada, sest siis tõstetakse tänavale prügiautot ootama kasutatud mööblit, mis tihti on ka igati korralik:) (tõepoolest, olen oma silmaga ka juba näinud).  Paraku tundun ma endale juba liiga soliidses eas olevat, et pühapäeviti tänavatel mööblit nihutada. Aga mine tea.
See 18. linnajao turu-Pariis on hoopis midagi muud kui meie 16. Inimesed on hoopis teist värvi ja mõtlevad hoopis teisi mõtteid. Turule lähenedes kogesin hetkeks täitsa déjà-vu tunnet - nagu oleks jälle Togos. Mustad mehed põristasid trumme ja müüsid grillitud maisitõlvikuid, ümberringi meeletu sigin-sagin ja kirjud naised igasugu träni müümas. Siiski jah, lahtisi kanalisatsioone ning lehka polnud. Ning tänav oli asfalteeritud. (Sealt edasi antiigiturgudele jõudes on muidugi pilt hoopis tsiviliseeritum.) Siit algab võlumaa:

J jaoks ei olnud selles siiski suurt midagi erilist. Söögitädid ja uksehoiutädid on ka meie koolis mustad. Meie kooli söögi- ja uksetädid on üldiselt lustlikud ja soojad.  Jennile meeldivad.  Ja paljudel valgetel lastel on mustad lapsehoidjad, kes neile kooli vastu tulevad ning mänguväljakule viivad. Valged emad teevad karjääri ning annavad õhtul koju saabudes valgetele lastele headöödmusi, et asuda seejärel ise pikka õhtusööki nautima.

Kus on minu koduke...

Seda laulu ümisesin nii mõnelgi korral bulvaritel lehtedes sahistades, kui asjad ei tundnud laabuvat.
Et siis lühidalt Pariisi koduotsimise ABC.
Enne, kui sul ei ole aadressi (justificatif de domicile), ei ole sa siin keegi. Sul pole õigusi selle ühiskonna teenustele. Saa endale üüri-, elektri- ja gaasileping ning asjad hakkavad hargnema.
Ära looda, et saad midagi korda ajada telefoni või meili teel Eestist. Tasub küll välja sõeluda oma soovid ja võimalused ning surfata kinnisvaraportaalides, kuid tulemuseni jõudmiseks pead olema siin, sest nõudlus on suurem kui pakkumine. Räägi prantsuse keelt.
Kuulutuse peale helistades ole valmis endast ja oma perest rääkima. Rõhuta, et Eesti kuulub Euroopa Liitu ja euroalasse ning tegu pole maailma vaeseima riigiga Aafrikas. Varusta end igasuguste tõendite ja dokumentidega, mis on tõlgitud prantsuse keelde ja millel on templid ja allkirjad. Tõesta paberil, et sa ei ole ühepäevaliblikas ja et sa suudad maksta. Üür ja kommunaalid ei tohiks moodustada sissetulekutest üle kolmandiku, sest vastasel juhul osutud sa tõenäoliselt kõlbmatuks (seda on aga Eestist tulles ülikeeruline saavutada, sest sinu kontoväljavõttelt Eesti sissetulekut ja Pariisi üürihindu kõrvutades võib nutt peale tulla). Mõtle läbi, mis on sulle tähtis - vaikus, rahu, vaade, päike jne. Kõige korraga saamiseks heas linnajaos pead ilmselt väga kõvasti maksma. Mina valisin täieliku vaikuse, st hoovimaja. Raske on leppida, et päike ei paista enam päev läbi tuppa, aga vähemalt ei kuule ma tänavamüra ka siis, kui aknad on lahti, ning metroo ei värista maja all. Meie väike kodu on 16. linnajaos. Kilomeetrike Eiffelist ja teises suunas kilomeetrike Pariisi suurima, üüratu pargini (kus on muide ka lõbustuspark ja linnarand). Räägitakse, et see Pariisi läänepoolsemaid linnaosasid on hinnatud mh seepärast, et valdavalt puhuvad siin läänetuuled ja seega on siin puhtaim õhk:).
Kui sulle miski tõesti sobib, siis helista omanikule ja agentuurile korduvalt, et nad sind ei unustaks ja kedagi teist ei valiks. Kui oled lepingule lähedale jõudnud, varusta end pangatshekkidega (deposiit, vähemalt ühe kuu üür ja teenustasu). Mul pole aimugi, kust sa tshekid saad, sest arvet pangas sa veel avada pole saanud (kuna sul ei ole kohalikku aadressi ega elektriarvet ette näidata). Kui mina üritasin selgitada, et meil on ühine euromaksepiirkond ja mul pole probleemi 0,4 eurose teenustasuga rahvusvahelist ülekannet korraldada, siis see ei osutunud veenvaks. Tshekimajandus on siin üle kõige.
Niisiis, ma ei taha kirjutada sellest, et olgugi, et ma enda arust kõik korralikult läbi mõtlesin, läks mul ühe korteriga nihu ja et lepingu lõpetamise läbirääkimised prantsuse keeles ei olnud kuigi tulemuslikud. Ju siis see, et nüüd on meil Jenni elu silmas pidades igati mugav ja tore lahendus, pidigi nii palju maksma.
Kokku käisin ma vaatamas tegelikult ainult 5 korterit. Ülejäänud aja nahistasin linnaosavalitsuses ja koolide direktrisside jutul, et koolikohta saada. Igatahes ei olnud see 10 päeva mingi tshillimine, vaid täiskohaga töö. Kõik läks üsna napilt.

Alors...

Varsti saab kuu ööst, mil ma üksi kahe kohvriga Pariisi jõudsin. Ülesandega leida kümne päeva jooksul üürikas 16. arrondissement`s ja koolikoht Jennile. Nüüd oleme juba nädal aega koos siin. Ja meil ongi kodu ja meil ongi kool. Selline, kuhu Jenni vähemalt kahe esimese koolipäeva põhjal jälle minna tahab.
See kõik oli üsna närvesööv, sest teadmatus oli suur. Aga täna õhtul päiksepaistel Trocadero väljakul jäätist süües tundsin esimest korda siin, et kõik on siiski täiesti õige. Vanasti oleks ma seda tundnud iga kell Pariisis olles.
Tasapisi edaspidi siis pikemalt sellest, mille vastu me oma suure mõnusa kodu, toreda lasteaia, teada-tuntud teed, laulutunnid, sõbrad, pere ja kõik muu vahetanud oleme. :)