dimanche 20 novembre 2011

Le week-end

Mõned inglisekeelsed sõnad on täiesti otse läinud käibele ka prantsuse keelde. Eessõna ette ja - voila. Nagu nt le T-shirt või le week-end. Mulle meeldib. Aga miks mitte la?
Natuke meie peatselt lõppevast nädalavahetusest.
Reedeõhtune konservatooriumilaste (nii umbes vanuses 9-12) Põhjamaa ja Ta lendab mesipuu poole olid ilusad. Peaaegu puhtad ja priima hääldusega. Isegi Õ! No tõepoolest. Kas me polegi maailma parim laulurahvas... Kunstist ma nii hästi aru ei saanud.
Laupäeval külastasime kolleegidega, ja - täiesti kultuurifestivali väliselt -, legendaarse Ago-Endrik Kergega restorani Chartier (http://restaurant-chartier.com/www/visit/filsdesans.php). Väga armas ja suur au oli istuda ühes lauas ENSV teenelise kunstnikuga:).
Chartieris soovitan igal juhul ära käia. Autentne Pariisi bistroo ja väga hea value-for-money. Järjekord võib ukse taga olla pikk, aga saba läheb ruttu, sest söögisaal on suur. Lauad tihedalt külg-külje kõrval, hästisäilinud 19. saj lõpu-20.saj alguse interjöör, ringi lehvivad mustvalges ettekandjad, kes tellimuse helikiirusel ühekordsele laudlinale kribivad jne.  Nagu ikka, võtan seal eelroaks 6 tigu. Tartare de boeuf `i ma kahjuks süüa ei suuda, kuigi see olevat seal väga hea. Lammas frittidega sobis mulle ülihästi. Kastanikreemi desserdiks pigem ei soovita - ülimagus. Parem juba purk poest koju kaasa osta - umbes sama teeb välja. Selline mõnus vähekapriisne koht.
Pühapäev algab loomulikult pannkookidega. Lingin siia ühe armsa prantsuse väikelastelaulu pannkoogist (tobe reklaam ees ja üsna napakas video, aga siiski). Sest just täna kummitas see laul mind miskipärast terve päeva (see on minu puhul ülitavaline, et mõni laul on ja jääb pähe kummitama). Kas pole armas kui sensuaalselt juba paariaastastele mudilastele TOIDUST lauldakse:)
http://www.youtube.com/watch?v=yishQrA5FaY
Toit lihtsalt on siin üks tähtsamaid asju maailmas. Toit on telg, mille ümber keerleb kõik muu.
Pärast pannkooke suundusime kooli. Kord kuus, poole üheteistkümnest kella kaheni toimub Pariisis igati tänuväärt üritus, kus eesti keelega ühel või teisel moel seotud lapsed saatkonnas kokku saavad. Nimelt Pariisi Eesti kool (http://www.facebook.com/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704#!/pages/Pariisi-Eesti-kool/378459952704?sk=photos). Kooliks on seda võibolla natuke ambitsioonikas nimetada, aga igatahes on see väga tore paik tublide juhendajatega, kus Eesti lapsed koos mängida, lauluda, juttu rääkida, näidendit ette valmistada, süüa ja õppemängukesi mängida saavad. Jenni ootab seda alati väga. Seal saab ta tunda end ka verbaalselt võrdväärsena omaealiste keskel...
Pärast Eesti kooli tõttasime Jenni klassiõe Siloé sünnipäevapeole. Kui Eestis ei tea kunagi täpselt, et kas sügistalvel sündinud laps on oma klassi üks nooremaid või vanemaid, siis siin (ja näiteks ka Belgias) on asi päris konkreetselt nii, et kõik mingil aastal x sündinud lapsed käivad ühes lennus. Näiteks käivad ecole maternelle viimases lennus praegu lapsed, kes on sündinud 2006.a. Ehk saavad kuni detsembri lõpuni 5. Ning järgmisel aastal lähevad päris kooli (ecole primaire) kõik need lapsed, kes 2012.a. jooksul saavad kuus. Niisiis sai Siloé viieseks :).
Minu meelest igati loogiline süsteem.
Siloé on üks armas tüdruk, kes on võtnud Jenni enda tiiva alla. Tema ema väidab, et ta jumaldab Jennit, aitab teda keeles ja kannab õpetajale ette, kui J millegagi hädas on:). No mis saab minul selle vastu olla.
Sünnipäev oli ehe prantsuse kodusünnipäev, ma arvan. Lapsed toodi peole poole kolmeks ja pidu vältas kuueni. Kuna tegu oli kooliõe sünnipäevaga, siis asus kodu meist mõne tänava kaugusel. Põsemuside limiit sai nüüd küll mõneks ajaks täis... :)
Peokontseptsioon oli üsna sarnane Eesti omadele. Ümbes kümme+ last, õhupallid ja muu peodekoor, lastesünnipäevapidude menüü (tordi asemel muidugi tarte au chocolat), ohjeldamatult mänge, mida sünnipäevalapse ema ja isa läbi viisid, näomaalingud, maskide meisterdamine, Joieux anniversaire laulmine jne. Meile üllatuseks olid kõik külalised iseenesestmõistetavalt kostümeeritud printsessideks, haldjateks, musketärideks jne. J esindas siis tavalist bourgeoise`d :).
Et ükski lapsevanem peole ei jäänud, nihverdasin ka end minema, aga läksin tunnike enne lõppu siiski üritust piiluma. Pererahvas oli meiega liigagi kena. Keeleprobleemi Jennil taolisel üritusel praktiliselt polnud, sest enamus tekst oli u selline: Bravo! Ollalaa! Magnifique! Superbe! Regarde! Viens! etc :). Täitsa tore oli jälgida, kuidas J oma napis keeles ikka juba täitsa hästi suheldud saab.
Kingituste avamine toimus peo lõppvaatuses. Sünnipäevalaps tänas iga kingi avamise järel kinkijat põsemusidega:). Kingid olid nagu ikka - raamatud, Barbied, mängud jne.
Panin tähele radiaatoreid. Need olid minu meelest ülimoodsad. Alguses arvasin, et pererahvas on igale poole seintele akenda alla kinnitanud õhukesed mustad telekad. Aga siis hakkasin taipama, et tegu on vist hoopis radikatega. Ma ei teagi, et kas siis on need seotud kuidagi päikese neelamisga või mis...
Sellise energiatõhususealase enesessesüüvimisega lõpetaksingi, sest silm vajub kinni, klõps.

lundi 14 novembre 2011

Estonie Tonique - vol 2

See on natuke naljakas, kuidas paguluses elamine kohe sunnib käsikäes kõigest eestipärasest osa saama. Aga Estonie Tonique on peatselt lõppemas ja siis muundume taas multikultuurseks. Või siis mattume olmeelu alla.
Et aga Mari Kalkuni ja Arvo Pärdi vahele mahtus ka A ja L armas välkkülaskäik Brüsselist, ja et mitte paista täiesti ugrimugri, siis mainin ära, et nüüd on siis ka Operas käidud. Sõna otseses mõttes sattusime viimase hetke piletimüügi sappa ja läksime vooluga kaasa. Et Garnier`is etendus tol õhtul ballett ja mitte ooper, olime eriti varmad võimalusest kinni haarama. Palee ise oli raskelt rikkalik. Kuld, marmor, hiiglaslikud lühtrid, sajanditetagune hiilgus ja hedonism. Meie viimase hetke odavaima hinnaklassi piletid tähendasid küll seda, et istusime 9 euro eest teise rõdu külgloozhis ning laval toimuva jälgimiseks tuli kõvasti vaeva näha, kuid ainuüksi sellesse loozhi sisenemise filmiliku fiilingu eest tasus üritus end kuhjaga ära. Kahjuks puudusid korsett, lehvik, veinipeekrid, pahelised austajad ja kardina taga toimuv salaelu.
Selle punase sametkanga ja kulla-karraga, mis Garnier`is laotus ning õilmitses, saaks ehtida kogu maailma. Siin ka üks kahvatu foto, mis haarab vaid killukese hiiglaslikust saalist:


Etendus La Source (http://www.operadeparis.fr/cns11/live/onp/Saison_2011_2012/Ballets/spectacle.php?lang=fr&event_id=2127&CNSACTION=SELECT_EVENT#) ja legend, et Operasse pääsemiseks tuleb piletid pool aastat ette broneerida, sai purustatud. Kuigi saal oli tööpäeva õhtul puupüsti täis küll.
Enne Operat jõudsime pisut kunsti ahmida Orsay`s. Renoir`d, Manet`d ja Degas`d tuhisesid silme eest läbi, sest piinlik küll, aga pika lõuna võtmise järel jõudsime kunstitemplisse üsna vahetult enne sulgemist (riigipüha eelõhtul suleti juba kuue paiku). Õnneks on Orsay`d juba korduvalt ka külastatud ja topeltõnneks ei kao ta ka kuhugi.
Mulle meeldis Orsay üks kohvikutest. Siin on näha ka 20. sajandi alguse raudteejaamakella:


Järgmisel õhtul jõudsid A ja L sõna otseses mõttes ülinapilt Brüsseli rongile (L kirjelduste kohaselt rippusid liikuva rongi uksel küüntega sellest sihikindlalt kinni hoides), ja mina viimasel hetkel samal ajal alanud Pärdi kontserdile Oratoire du Louvre`sse. Eesti Filharmoonia Kammerkoor suutis laulda mu üsna ekstaatilise olekusse. Silme ees virvendasid sünnid, surmad...ja muidugi nostalgilised mälestused Noortekoori kirikukontserdite aegadest.
Nädalalõpuks jõudis Fuerteventuralt koju päevitunud ja reibas Jenni, kes hoolimata kolleegide sõbralikest hoiatustest minuga koos Odeonis! NO83 Jäneseid vaatamas käis:). Jenni pidas 2,5 tunnise etenduse väga hästi vastu ja mulle tundub, et tal oli vähemalt sama huvitav kui mul. Lihtsalt viieaastase pilgu läbi. Käredamad kohad rääkisime pärast lahti ja roppude sõnade tähendust mõistis ta omamoodi süütult. Niisiis igati julgustav kogemus lapse täiskasvanuetendustele kaasavõtmise osas. Muidugi, tegu oli ka visuaalselt ülipõneva ja füüsilise tükiga, seega lapsele kindlasti hoomatavam kui klassikaline sõnateater. Jennile oli see tegelikult juba teine NO tükk. Nimelt umbes kolmenädalaselt, 2006.a. juulis, pisikese, vaevu kolmekilose pambuna minu süles, Haapsalu lähedal põldude keskel vaatasime koos Kuningas Ubut pisikesest mustvalgest telerist lava taga. Sealt, kus näitlejad jälgisid, millal lavale minna ja mis laval toimus. Sest saali mind beebiga ei lastud ja pakuti võimalust lava taga (õues) telekast etendust jälgida:). Terve pika tüki vaatasime ära. Jenni magas nagu nott. Ja lavatagune näitlejatemaailm oli mulle täiesti uimastav. Mäletan, et samal õhtul saime kõne Jenni isapoolselt vanaemalt, et ta on sattunud ootamatult Haapsalus haiglasse. Siis me veel ei teanud, mis kõik ees ootab.
Vahepealsetel aastatel rauges minu vana teatrikirg pea täielikult, kindlasti natuke ka just Kuningas Ubu õhtuga alanud etapiga seoses. Ja muudel erinevatel põhjustel. Vahel harva käisin, väga valivalt ja väga tänulikult.  Aga nüüd hakkan jälle elavnema, küll on hea.
Igatahes meeldisid Jänesed mulle väga! Mulle isegi tundus, et täitsa tabasin seda, mida öelda tahetud oli. Ja mulle meeldib, et seda ei tehtud otse ja et asjadel oli mitu kihti. Ja et nad julgesid olla ka ropud ja labased.  Rääkimata sellest, et nad kõik on nii ilusad. Minul oli igatahes täitsa uhke tunne täis saalis istuda ja eestlane olla. :)
 Siin siis J nõudmisel klassikaline klõps:

Samal õhtul sõime Tallinna ja Pariisi külalistega surnud jänest (Pâté de lièvre), mis maitses eriti
hästi:-). 
NO käis meil väiksemas koosseisus ka saatkonnas külas. Uskumatult ilusad, lihtsad ja normaalsed inimesed! Ja Mirtel ongi tõesti niiii ilus nagu meedias paistab:-). Oleks tahtnud neile igasuguseid häid asju öelda, aga keel oli kurku kinni jäänud.
Ja last, but not-not least, muidugi Theatrum Montmartre`i pisikeses blackbox teatris! Nendest on kuidagi raske rääkida. Neid peab kogema. Imehead olid mõlemad õhtut. "Üks suvepäev" meenutas mulle aastatagust teatrikülastust Pariisis. Täitsa deja-vu oli vahetevahel. Lagrace`i J'étais dans ma maison et j'attendais que la pluie vienne oli ka ootamisest ja surmast ja vihmast ja kaotatud asjadest. Lainetena voolavad ja korduvad sõnad. Selline on vist ikka päris minu teater.
Eva ja Maria lauludel oli Jenni ka kaasas. Kuigi need olid nii haprad ja vaiksed ja sõnatihedad - võibolla väikesed ikka natuke rikkusid fiilingut... Aga noori kultuurihuvilisi oli seal teisigi. Vt Pariisi öös pärast kontserti metroos telefoniga tehtud pilt Miast, Elinist ja Jennist. Mia on Jenniga ühevanune. M ja E mõlemad on isa poolt prantslased, kes tänu vapratele emadele ikka täitsa hästi eesti keelt ka panevad.


Ja hakkabki festival läbi saama.  Mõned asjad veel on meil plaanis. Näiteks võibolla selle näituse avamine (http://www.estonie-tonique.com/?p=564), sest omamoodi huvitav võib olla näha, kuidas erootilise altooniga poppkunsti taustal prantsuse lapsed pühalikult eesti keeles Põhjamaad ja Ta lendab mesipuu poole laulavad. Midagi sellist olevat kavas:).
Tõeline meistriteos on valmimas siiski siinsamas meie kodus. Nimelt panen ma juba pikemat aega kokku miljonist tükist koosnevat lahtikäivat külalisvoodit. Patt tunnistada, aga lihtlabane Ikea muidugi, kuis teisiti.
Vot niiiii kultuurset elu elame meie ja saadame kõigile kallitele sõpradele tervitusi praktilisse ellu:P.